Munarakk on naise sugurakk ehk reproduktiivrakk, mis on vajalik uue elu tekkeks. See on üks suurimaid rakke inimese kehas ning kannab endas pooli geneetilistest andmetest, mis on vajalikud lapse arenguks.

Igal naisel on munasarjades sünnihetkest alates kindel arv ebaküpseid munarakke. Iga menstruaaltsükli jooksul küpseb tavaliselt üks munarakk, mis ovulatsiooni ajal vabaneb. Kui see munarakk viljastub seemnerakuga, võib sellest areneda embrüo ja hiljem laps. Kui viljastumist ei toimu, väljub munarakk kehast menstruatsiooni käigus.

Jah, munarakke saab annetada korduvalt, kuid seda tehakse kindlate meditsiiniliste ja seaduslike piirangute alusel.

Tavaliselt lubatakse doonoril annetada mitu korda, kuid annetuste arvu piiratakse, et kaitsta nii doonori tervist kui ka vältida olukorda, kus ühes riigis sünnib liiga palju lapsi samalt doonorilt.

Eestis võib kasutada ühe doonori poolt annetatud munarakke kuni 6 naise kunstlikuks viljastamiseks.

Sugurakkude doonorlus ei mõjuta tavaliselt sinu võimalusi ise lapsi saada tulevikus.

Munarakkude loovutamine ei vähenda naise enda munarakkude reservi, kuna ühe protseduuriga loovutatakse ainult ühes kuus arenenud munarakud. Tavaliselt stardib naisel igas kuus paarkümmend munarakku, millest ovuleerub vaid üks domineeriv ja ülejäänud hukkuvad. Munasarjade stimulatsiooni käigus “küpsetatakse” aga lõpuni kõik startinud munarakud, mis võimaldab neid annetada, ilma et see mõjutaks naise viljakust tulevikus.

Iga meditsiiniline protseduur on seotud oma riskidega, kuid need on võimalikult maandatud. Munasarjade stimuleerimise ajal võib esineda kerget puhitus- või valutunnet kõhus. Hormoonravi tõttu võivad tekkida meeleolu kõikumised, peavalu või rinnanäärmete tundlikkus. Väga harva võib tekkida munasarjade ürestimulatsioon (OHSS), mis põhjustab tugevamat kõhuvalu ja turset, kuid see on jälgitav ja kontrollitav kliinikus. Munarakkude kogumise (punktsiooni) ajal tunneb doonor üldanesteesia tõttu protseduuri ajal valu ei teki, kuid pärast võib esineda kerget kõhuvalu või väsimust 1–2 päeva.

Kõik kõrvalmõjud on tavaliselt kerged ja mööduvad kiiresti. Kliinik jälgib doonorit kogu protsessi vältel ning vajadusel pakutakse nõustamist või ravi.

Eestis on viljatusravi ja doonorrakkude kasutamist reguleerivaks seaduseks Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus.

§ 26. Doonori õigused ja kohustused

(1) Doonoril on õigus:
1) saada sugurakkude loovutamise eest hüvitist;
2) doonoriks olemise fakti mitteavaldamisele.

(2) Doonor on kohustatud läbima käesoleva seaduse §-s 25 ettenähtud tervisekontrolli.

(3) Doonoril ei ole õigust seada tema poolt loovutatud sugurakkude kasutamiseks eeltingimusi.

(4) Doonoril ei ole õigust nõuda vastavalt ema, isa ega lapse isiku kindlakstegemist.

(5) Doonoril ei ole õigust nõuda enda tunnistamist lapse isaks või emaks.

§ 27. Doonori anonüümsus
(1) Kunstlikul viljastamisel ei avaldata doonori isikuandmeid, välja arvatud juhul, kui munarakudoonoriks on kunstlikku viljastamist sooviva naise sugulane.

(2) Kunstlikuks viljastamiseks nõusoleku andnud naisel ja mehel on õigus teada doonori järgmisi bioloogilisi ja sotsiaalseid andmeid:
1) rahvust;
2) nahavärvust;
3) haridust;
4) perekonnaseisu;
5) laste olemasolu;
6) pikkust;
7) kehaehitust;
8) juuste värvust;
9) silmade värvust.

Munarakudoonoriks ei sobi naised, kellel on:

Kõrge kehamassiindeks
Depressioon
Ärevushäired
HIV
äge või krooniline B-hepatiit, v.a tuvastatud immuunsusega isikute puhul
C-hepatiit
süüfilis
klamüdioos
HTLV I/II
tsüstiline fibroos või teised autosoom-retsessiivsed haigused
fragiilse X-i sündroom või teised X-liitelised retsessiivsed haigused
muu geneetiline haigus
multifaktoraalne arengurike või sündroom
kromosoomimuutused, mis võivad suure tõenäosusega põhjustada tasakaalustamata kromosoomimuutusi

Jah, munarakkude annetamisest on võimalik loobuda ning seda igas etapis enne lõplike meditsiiniliste protseduuride tegemist. Kui oled alles kandideerinud või käinud esmasel konsultatsioonil, ei kaasne sellega mingit kohustust ja võid rahulikult ümber mõelda. Samuti ka protsessi ajal saad annetamisest loobuda.

Munarakudoonorlus võib olla anonüümne või mitteanonüümne ning nende kahe erinevus seisneb peamiselt selles, kas doonori ja tulevase lapse vahel on võimalik hilisem kontakt või identiteedi avalikustamine.

Anonüümse annetuse puhul ei tea retsipiendid doonori isikut ega saa tema kontaktandmeid ning ka doonor ei saa infot pere kohta. Tavaliselt jagatakse ainult üldist taustainfot (nt vanus, haridus, silmade ja juuste värv, terviseandmed). Doonori ja pere vahel otsest kontakti ei teki.

Mitteanonüümse annetuse puhul on võimalik, et lapse täisealiseks saades on tal õigus saada teada doonori isik. See ei tähenda automaatselt suhet või kontakti, kuid identiteet ei ole täielikult varjatud. Mõnes riigis on see seadusega reguleeritud ning anonüümne annetus ei olegi enam lubatud. Eestis on sugurakudoonorlus anonüümne.

Jah, munarakkude annetamise eest makstakse doonorile hüvitist.
Vajadusel hüvitatakse kliinikus käimisega seotud sõidukulud. 

Hüvitiseks võib lugeda ka põhjalikke terviseuuringuid, mida sobivale doonorikandidaadile teostatakse täiesti tasuta.